24.11.16

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta* ehk Mõmmiku saamislugu

2009
Paljud on Mõmmikust kuulnud, paljud on teda näinud, paljud on talle lehvitanud, paljud on talle patsu löönud, paljud on teda kallistanud, paljud on teda peljanud, paljud on üritanud tema ninast sisse piiluda... aga vaid üksikud teavad, kuidas sündis tänaseks Lastefondi identiteedi kandja staatusesse tõusnud pehme ja armas Mõmmik. Juba algklassides õpetatakse, et mõmmikud sünnivad tavaliselt pisikeste ja abitutena keset talve paksus karulaanes pimedas koopas ja kevade saabudes on nad juba niivõrd tragid, et lippavad koos puhanud emaga metsatukkasid uudistama. Ehk sattus ka Lastefondi Mõmmik ükskord niiviisi Tartu tänavatele ekslema ja leidis juhuse tahtel tee fondi kontorisse, kus talle kohe lips kaela seoti ja headel eesmärkidel tööle rakendati?

2010

Päris nii ikka tegelikult ei olnud. Lastefondi Mõmmiku juured ei vii paksu karulaande, kus tema ema teda siiani, meepott kapis, pikisilmi tagasi ootab. Mõmmikul on hoopis kaks ema ja nad mõlemad olid tema sünnihetkel Tartu linnas – „vaimne ema” on Lastefondi särav vabatahtlik (nüüdseks ammu vilistlane) Pii Müller ja „füüsiline ema” on teater „Vanemuine” kunstnik-butafoor Terje Kiho (abiks oli ka tema kolleeg Leenamari Pirn).


2011
Revolutsioonilise idee tekkimist kirjeldab Pii Müller järgmiselt:„Tavaliselt mul tekivad igasugused ideed, siis kui ma peaksin midagi hoopis muud tegema. Kuidagi hakkab siis alati aju hoopis põnevamaid asju välja mõtlema, mis oleks olemasolevale tegevusele suurepärasteks asendustegevusteks. Nii läks ka Mõmmikuga. Idee tuli peale esimest kokkusaamist Küllikesega (Lastefondi strateegiajuht Küllike Saar), kui aruteluks oli seinaleht, mida ma algselt fondi juurde tegema läksin ja milleni ma kunagi ei jõudnudki. Igaljuhul kusagilt see mõmm mulle pähe hüppas. Helistasin Küllikesele, küsisin mida tema arvab – ta ei osanud algul suurt midagi arvata, aga ütles, et võta ette ja tee ära!”

2012

Sõnakuuleliku vabatahtlikuna asus Pii kohe tegutsema: „Ma mäletan ka üsna elavalt seda, kuidas ma oma ideed, teha maskott, fondi nõukogule esitama pidin. Küllike miskipärast arvas, et ma peaks sellest kindlasti ise rääkima ja tundub, et see oli ka õige otsus, sest vastuväiteid teostamisele ei olnud ja mõmm võeti ka nõukogu poolt kiidusõnadega vastu. Mõni küll algul vaatas veidi altkulmu, et kelle nüüd Küllike kaasa on tirinud ja mis ta nüüd öelda tahab, aga õnneks kõhklused lahtusid kiirelt.” Konkurente Mõmmikul ei olnud – kohe alguses oli selge, et tuleb teha just tema, sest kes meeldiks lastele rohkem kui oma armas kaisukaru – igal mudilasel on ju vähemalt üks selline kodus olemas. Nagu igal tõsiselt võetaval kangelasel, on ka Mõmmikul olemas prototüüp, kelleks on üks punase lipsuga karamellikarva mängukaru, kes pesitses omal ajal (ja ehk ka praegu?) Lastefondi kontoriruumides – kust ta välja ilmus ei tea aga enam keegi.

2013
Vaid asjaosaliste peas eksisteeriva tegelase reaalseks muutmiseks võeti ühendust Terje Kihoga, kes on ka Tartu Tudengipäevade maskott Villemi autor. Lähtudes tellija soovist ja sellest, mida peab inimene suutma selles kostüümis teha, valmistas kunstnik Mõmmiku jaoks spetsiaalse lõike. Maskoti tegemisel kasutas Terje karvast riiet, porolooni, installatsioonitorusid, liimi, fliisi, paela, puuvillast riiet, niiti, tülli, põrandareliini, lükrat, nööpe, sametit, pleksiklaasi, haake, krõpsupaela. Mainitud karvast kangast kulus umbes 4-5 meetrit. Mõmmiku valmimise nimel liikusid Terje ja Leenamari nobedad näpud kokku umbes poolteist kuud peaaegu iga päev kolm-neli tundi. Oma suure töö võttis kunstnik-butafoor kokku tagasihoidlikult: „Tellija jäi rahule... tuli välja armas mängukaru....  täpselt nagu telliti”.

2014

Nüüdseks palju tuntust kogunud karu sai valmis 2009. aasta kevadel. Oma debüüdi tegi ta spordiüritusel nimega „Energiasüst”, kus ta muu hulgas ka agaralt päev otsa aeroobikat kaasa tegi. Esimest korda Mõmmiku nahas ringi liikumise au sai endale loomulikult tema looja Pii Müller, kellel positiivsetest emotsioonidest puudust tunda ei tulnud: „See, kui hästi Mõmmik vastu võeti, selgus üsna kiiresti – lapsed olid lihtsalt hullumas. Hetkega oli selge, et õige idee sai teostatud!”

2015

Tänaseks on Mõmmik jõudnud teha juba nii palju head ja teda kohtab nii joonistatuna õnnitluskaardil, trükituna õhupallil ja torusallil, heegeldatuna laste kaisus kui ka virtuaalselt Youtube´is. Pii usub, et Mõmmikut ootab veel ees suur tulevik: „Minu pisikesest mõmmikust peas on kasvanud suur ja uhke tegelane, kes elab oma elu ja teeb oma tööd väärikalt”.

2016

*Juhan Liiv










Loo autor on Maarja Heina

31.10.16

Hannela, teise nimega Teeme-Ära!




Paljusid lastefondi vabatahtlikke ühendab üks huvitav joon, mis intervjuusid tehes silma torkab – heategevuseni toovad sageli eneseotsingute teed. Väga tugevad ja kõigis kommentaarides esinevad märksõnad fondi ürituste koordinaatori Hannela iseloomustamiseks on otsekohesus, huumorimeel ja teeme-ära mentaliteet. Räägime meie Teeme-Ära Hannelaga olulistest  märksõnadest tema elus.

 Eneseotsingutest sai Teeme Ära! Eneseotsingud algasid paar aastat tagasi, ei teagi, miks. Ma pole päevagi töötanud omandatud erialal ehk eripedagoogina, ei tunne ka praegu sellist tõmmet. Olen olnud pikalt ametis Eesti töötukassas, enne seda pangas, hiljem erasektoris. Mingi hetk jõudsin järeldusele, et vabatahtlik tegevus on turvalisim ja lihtsaim viis katsetada erinevaid tegevusi, mida igapäeva töös teha ei saa. Hakates otsima sobivat organisatsiooni, tundus mingil hetkel, et ei leiagi. Siis aga nägin vabatahtlike värbamise kuulutust ja nii jõudsin lastefondi esimesele suhteliselt rahvarohkele infotunnile. Kui küsiti minu nägemust ning motivatsiooni fondis, siis olin nagu must lammas valgete seas - kõik tahtsid  lastega tegeleda,  mina soovisin üritusi korraldada. Sellest pundist on praegu fondis alles mina ja paar inimest veel.

 Päris kähku antigi mulle võimalus korraldada üritus otsast lõpuni. Sport ja muusika on teemad, mis tõmbavad mind käima ja kus võin vabalt kaasa teha. Nii organiseerisin Pelotoni rattarallil osalemist ning olin Rocki ja JK Tammeka koordinaator. 2017. aasta alguses saab kaks aastat fondis oldud aega ja uued üritused ootavad organiseerimist. Mind lihtsalt paelub kogu protsess idee väljamõtlemisest realiseerimiseni.

Julgus ja eneseületamine. Veel hoiab mind lastefondis kinni enesedistsipliin –üritust korraldades on  ees tähtajad ja suur vastutus. Igasuguseid tagasilööke tuleb ette, kuid üritus peab, nui neljaks, toimuma.  Pärast tagasi vaadates on ülihea tunne, et tegin selle ära. Tehnika, osalejad, läbiviijad, esinejad – ürituse korraldamine hõlmab kümneid pisidetaile, mis kõik võivad nihu minna. Olen hoidnud telefoni käes, et kas päriselt pean tegema selle kõne või kas tõesti vajutan klaviatuuril  enter, aga mul on vaja see ära teha. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Saan eitava vastuse. Ja see ei tee midagi halba, võtan lihtsalt järgmise kontakti ette, kes annab jaatava vastuse.

Suurim kogemus ja kasu lastefondiga seotusest eneseotsingute teel on arusaam, et ürituste korraldamine ongi minu tugev külg. See on mind inimesena iseloomult kasvatanud ja õpetanud reageerima erinevatele situatsioonidele. Lisaks on paranenud aja planeerimise oskus ja logistika, kuidas töö, pereelu ja vabatahtlik tegevus omavahel paika panna. Kui tööl käime majanduslikel põhjustel, siis vabatahtlikust tegevusest saab kasu keegi teine ehk abivajaja.

Minu inimesed. Tunnen klapi ära, kes on minu inimene, vahet pole, kus teda kohtan, on ta minu  kolleeg,  koostööpartner või seltskonnas trehvatud võõras. Kui vaatan telefonis kontakte, siis on kihvt, milliste inimestega saan tänu lastefondile koostööd teha. Ma naudin piiride puudumist - kui tulebki pühapäeval bussis sõites idee, arutan selle teistega läbi ja teen ära. Alati leitakse positiivseid vaibe juurde, kuidas läheneda, keda kaasata ja mida veel teha. Tulin fondi täiesti üksi ja paljuski sellepärast jäin, et leidsin kohe inimesed, kellega tekkis hea kontakt. Need inimesed ja võimalused hoiavad mind siin, tutvusringkond tagab seljataguse. Palju kardetakse üksi midagi uut ette võtta, kuid hirmust üle saades on näha, et elu on ilus ja boonuseks on inimesed, kes nõu annavad.

Ei ole halba ilma heata. See tähendab, et kui midagi ei lähe päris nii nagu soovin, siis see on alati hea millegi muu jaoks. Näiteks jään bussist maha, aga samas sõidab vana sõber mööda, kes mu auto peale  korjab. Või kandideerin töökohale, millest jään ilma, aga hiljem taipan, et saatusel on hoopis parem plaan. Mina usun selleses, sest olen ise selliseid arenguid näinud. Kui nii mõelda, siis paljud pisiasjad ei häiri. Ilmselt on fond õpetanud väikeseid detaile austama, tuleb ikka minna oma rida pidi lõppeesmärgi suunas.

Lisaks ajale panustan fondi tegemistesse ka rahaliselt, olles püsiannetaja. Selleks sain alles fondis olles. Heategevuslikke organisatsioone on palju ja mulle meeldib see, et igaüks leiab soovi korral endale sobiva, kõige õilsama, keda toetada. Minu jaoks ei ole heategevuslikud organisatsioonid konkurendid, sest kõik tegelevad puuduste parandamisega ning mitmete organisatsioonide koostöös saaks ülilahedaid asju teha. Näiteks üks inimene ütles kunagi, et hea meelega annaks raha lastefondile, aga ta toetab juba aastaid SOS Lasteküla ja tundis end seetõttu pisut halvasti. Mina aga lohutasin, et ta ei pea end halvasti tundma, oluline on, et lapsed saavad igal juhul abi. Heategevust ei saa peale sundida. Ise olen lisaks Lastefondile toetanud Toidupanka.

Hea huumor. Huumor on vajalik. Esiteks, kui suudad enda üle naerda, on pool võitu. Kui suudad teised naerma ajada, ongi võit käes. Vahel on vaja ebamugavas olukorras ka nalja visata, see leevendab pingelisi olukordi ja kehva tuju või viib hetkeks mõtted eemale. Aga piir tuleb ära tunnetada. Minu naljad kipuvad aeg-ajalt liiga otsekohesed olema, mis võivad tekitada valesid arusaamisi. Pingutatud nali ei ole hea nali, ma ei oska käsu peale anekdoote rääkida. Olen küll vahepeal seltskonna lõbustaja, aga ainult siis, kui inimesed kaasa tulevad, üksi vedada on raske. Kui tajud ära, et naljadest saadakse aru, siis võib see ratas alati edasi veereda. Kui kaasa ei tulda, pole midagi teha. Kunagi ütles keegi geniaalselt minu kohta – Hannela on see, kes tuleb, istub vaikselt nurgas, vaatab ja kui midagi on öelda, siis teeb suu lahti ja kui juba ütleb, siis tuleb palju teksti….

 
Sõna saavad Hannela head tuttavad

Karis Reilent, sõbranna: Hannela on alati olnud hästi ambitsioonikas. Ta käis juba gümnaasiumi ajal tööl, mis näitab selgelt tema võimekust tegeleda mitmel rindel korraga. Ka tänasel päeval ma ei kujutaks ette, et Hannelal oleks ainult üks töökoht ja mitte ühtegi hobi või projekti. Tal peavad pidevalt käed-jalad tegemist täis olema. Lisaks sõbra suhtele on mul õnnestunud Hannelaga paar aastat ka tööalaselt kolleeg olla. Kui mõni inimene võtab tööl olles hoopis teistsuguse rolli, siis Hannela mitte - tema on sama aus, otsekohene ja järjekindel nii sõbrana kui kolleegina. Kui tal läheb väga hästi, siis nakatab ta oma positiivsusega teisigi, kuid kui on midagi viltu läinud, siis ei jää ka see märkamata :) Olen märganud, et oma tegemistes on Hannela väga täpne ja kohusetundlik ning kindlasti ootab ta seda teistelt ka. Võimalik, et Hannela otsekohesuse ja vahetu siiruse peale võib veidi võõram inimene ehmuda, kuid meie sõbrannade jaoks on see tavaline. Mäletan, et elasin tudengiajal hästi pisikeses aga vahvas 1-toalises korteris ning Hannela tuli mulle esimest korda külla, kõndis sisse ja ütles "See ongi kõik või?" J (vihjates korteri väiksusele). Iga teine oleks sellest repliigist end ilmselt puudutatuna tundnud, kuid meie seltskonnas öeldakse selle peale lihtsalt "see on ju Hannela".

 Liis Noring, Lastefond: Hannela on üks julgemaid ja ambitsioonikamaid vabatahtlikke. Ta on alati valmis ennast proovile panema, tundugu ülesanne kui tahes raske. Minu arvates on Hannela väga realistlik ja täpselt parasjagu otsekohene - tema jaoks pole takistuseks oma arvamuse aus avaldamine, mis on suures meeskonnas tegutsedes väga oluline. Ta on alati eesmärgile orienteeritud ja võiks olla igati eeskujuks kõigile vabatahtlikele. Hannela on Lastefondile väga palju andnud ja loodan, et tal jätkub motivatsiooni ja tahtmist veel kauaks-kauaks!

 Julia Nedorezova, endine kolleeg: "Hannela tuli Töötukassasse tööle  aastal 2012 ja ütlen ausalt - nii tegusaid inimesi ei satu meile tihti. Hannela on väga seltskondlik, kohusetundlik ja rõõmsameelne. Ta on inimene, kes on valmis mitte ainult asju korraldama, vaid ka välja mõtlema ning seejuures on ta tõeline ideede generaator ning oskab mõelda nö out of box.  Temast oli palju abi nii tööalaste suurte ürituste kui ka nt töötaja sünnipäeva üllatuspeo korraldamisel. Hannela suur väärtus on oskus asju planeerida ja näha, mida on vaja veel teha. Tema tunnuslause on  „Teeme ära!“ Hannela märkab abivajajat ja on alati valmis oma abi pakkuma. Ta oskab keerulised või segased asjad väga lihtsalt ja loogiliselt lahti mõtestada, oma väljaütlemistes on ta aus ja konkreetne. Lisaks - ilmselt ei ole sellist jooga poosi, mida ta ei suuda järgi  teha. Usun, et sport aitab tal oma energiavarud täislaetuna hoida."

 Eva Nõmme, JK Tammeka: "Oleme Hannelaga Tammeka naiskonna ja Lastefondi mõistes koostööd teinud nüüdseks juba pea kaks aastat. Meie tavaline suhtlus on selline, et üks võtab teisega ühendust uue ideega, mille üle siis natuke arutame ja jõuame ühiselt järeldusele - teeme ära! Väga inspireeriv on ühiseid ettevõtmisi teha inimesega, kelle silm särab igal sammul. Hannelal on olemas see särts ja energia, mis nakatab temaga kokku puutudes ka mind. Samas on tal olulistel hetkedel ka selgroogu, et öelda, kui midagi ei klapi või võiks teisiti olla. Super naine!"



Loo autor:

Liina Pissarev,

blogi toimetaja 

30.9.16

Kaiu Kostabi: otsides lahendusi, mitte vabandusi

Hästi juhitud Tallinna vabatahtlikud
Pildistas Milla Kuhto photography
Mida teeksid Sina, kui keset kauaoodatud suvepuhkust, kaugel mõnusate Võrumaa põldude ja metsade vahel heliseks Sul taskus järsku telefon ja sealt kostev hääl avaldaks soovi saada Sinult midagi, mis on Sul küll olemas, aga asub puhkuse ajaks unustusse vajunud umbes 250 kilomeetri ja vähemalt 3-tunnise bussisõidu kaugusel tolmuses Tallinnas (loomulikult vihjab helistaja väga tagasihoidlikult ja taktitundeliselt ka sellele, et ASJAGA ON KIIRE!!)? Ehk teeskleksid, et kaugel kaugel Võrumaal on mobiilileviga väga kehvad lood (mmmmmida sa ütlesid......zzzzzzzz.... ma ei kuule....zzzzzzz.... mul ei ole vist levi...zzzzz....ma olen maal......zzzzz...piip-piip-piip)? Või tunnistaksid ausalt, et tegemist on võimatu missiooniga ja kasutagu helistaja plaani B? Äkki võtaksid hoopis kasutusele hädavale, et uurid asja ja annad endast parima, et siis rahulikult edasi puhata ja segamatult aasalt lillede noppimist jätkata ning järgmisel päeval tagasi helistada ja vanduda, et tegid küll kõik, mis sinu võimuses, aga...? Võib-olla unustaksid kõik oma puhkuse idüllilised plaanid ja tormaksid ennastohverdavalt esimese Tallinnasse sõitva bussi peale, et asi saaks aetud? Variante on palju... Tean aga, et Lastefondi tänavune aasta vabatahtlik Kaiu lahendaks peaaegu võimatuna näiva olukorra kindlameelselt ja kiirelt, ilma kordagi mõista andmata, et võiks juhtuda, et helistaja palvet ei täideta. Ja vähe sellest, ta teeks seda järgides vanasõna hundid söönud, lambad terved. Eelneva loo mõtte kokkuvõteks on väga paslik kasutada meie loo peategelase enda sõnu: „Minu jaoks jagunevad inimesed kahte kategooriasse. Ühed leiavad vabandusi, teised lahendusi.” Sellise inimese on leidnud Lastefond enda Tallinna vabatahtlikke juhtima!


Tegusalt tänaval ja staadionl: Peetri jooks 2016
Kust aga leida meie väikeses Eestis nii tegusaid, konkreetseid ja edumeelseid inimesi? Kui supermodell Carmen Kassi leidis itaallasest agent pea 25 aastat tagasi Paide kaubamajast, siis Kaiu Kostabi leidis Lastefondi tollane koolitusjuht pea 2 aastat tagasi Tallinna tänavalt. Tegemist oli õnneliku kokkusattumusega, sest Kaiu oli just otsimas võimalusi vabatahtliku töö tegemiseks ning Lastefond värbamas uusi tegijaid. Loo peategelane tundis fondi värbamisüritusel kohe ära, et on leidnud, mida otsis: „Mulle hakkas kohe meeldima tore seltskond ning kindel nägemus sellest, kuidas minul on võimalik aidata. Ma ei uskunud siis, et see teekond nii lõbus, töine ja väljakutseid pakkuv saab olema.” Selge äratundmine, et tegu ei ole ajutise peatuspaigaga, vaid naine soovib ennast Lastefondiga siduda pikemalt, tekkis tal juba paari kuuga. Tasub ikka küll tänavatel ja kaubamajades lahtiste silmade ja avatud meelega ringi käia – ei või iial teada milline nurk või riidenagi peidab enda taga tõelist pärli.

Kaiu. Pildistas Milla Kuhto photography
Asi on aga kaugel sellest, et Kaiu fondi tegevustest priil ajal oma üüratut vaba aega Tallinna tänavatel uitades sisustakski, nagu eelnevast võib mulje jääda. Jalutada meeldib talle küll, aga vaba ajaga tal priisata ei ole. Naine töötab Eesti Raudtees majandusarvestuse spetsialistina, laulab Raudtee Segakooris ning on seal ühtlasi ka revident ja lisaks õpib veel Eesti Maaülikoolis magistriõppes ökonoomikat ning ettevõtlust.See ei ole aga veel kõik. Tuleb välja, et peale terava mõistuse on Kaiul ka nobedad näpud. Temale omaselt ei koo ta lihtsalt parem- ja pahempidiseid silmuseid kasutades halli kampsunit, vaid on võimeline valmis kuduma Haapsalu salli: „Käsitööd olen ma alati armastanud teha, aga Haapsalu salli kudumine on palju vahvam kui linikuid heegeldada või sokke kududa. Töö on keeruline ja aeganõudev aga tulemus on seda väärt.” Ilusaid asju oskab Tallinna vabatahtlike juht oma kätega valmistada küll, aga ilukirjandus talle huvi ei paku. Selle asemel võtab ta hea meelega kätte mõne asjalikuma raamatu, milleks võib olla näiteks „Globaalpohmelus“, mille on kirjutanud Kaupo Vipp või hoopis „Tõhus juht”, mille autoriks on Thomas Gordon. Ka ühest heast filmist ei ütle Kaiu ära, tema lemmikuks on Clint Eastwoodi romantiline draama „Madisoni maakonna sillad.”

Selle armsa kräsupea leidis Kaiu tänu Lastefondile
Pilvedes hõljuv romantik Kaiu ise kõrvalt vaatajale siiski ei paista, pigem jätab ta ratsionaalse ja konkreetse noore naise mulje, kellel on väga suur süda ja tahtmine ning oskused oma südameasjade eest võidelda ja suuri asju korda saata. Lisaks raskelt haigetele lastele on tema südames koht ka loomadele – ta aitab igakuiselt Võru Loomade Varjupaika. Keskkonda puudutavad teemadki ei jäta Kaiut külmaks ja ta oskab argumenteeritult vestelda ka nendel teemadel, näiteks hiljuti kirgi kütnud kilekoti teemat kommenteerib ta nii: „Kindlasti tuleks kilekottide tasuta jagamine lõpetada. Tänu sellele, et teen oma magistritöö toidu kadude ja raiskamise teemal olen palju kokku puutunud ka jäätmete temaatikaga ning selle mõjuga keskkonnale. Igal väiksel teol on kokkuvõttes suur tagajärg.”

Lastefondi vahva seltskond
Nüüd peale kahte aastat fondi tegemistes aktiivselt kaasalöömist ei ole Kaiu esmamuljes pettuma pidanud: „Lastefond on juba mulle kindlasti andnud rohkem kui oskasin arvata. Olen saanud palju uusi tutvusi ja toredaid sõpru, väärtuslikke kogemusi ja vahvaid elamusi. Lastefondis töötamiseks ja toimetamiseks annab jõudu ja motivatsiooni meie tegevuse tulemus ning vahva seltskond, kellega me seda kõike teeme. Iga Lastefondi toel terveks saanud laps on suur õnnestumine.” 
Aitäh, Kaiu, tahet ja rõõmu Sulle Lastefondis tegutsemiseks veel vähemalt 25 aastaks!




Loo autor Maarja Heina