18.9.16

10 üllatavat põhjust, miks liituda Lastefondiga


On peaaegu teaduslikult tõestatud, et 3 enim levinud põhjust Lastefondi vabatahtlikega liitumiseks
on:
1.      soov teha head
2.      soov vaba ajaga midagi kasulikku teha
3.      soov proovida midagi uut ja täiesti teistsugust 

Fondiga eelnevalt välja toodud põhjustel liitunud vabatahtlikud taipavad aga peagi, et tegelikult on neid põhjuseid, miks on Lastefondis nii hea olla, kordades rohkem ja need on palju spetsiifilisemad, kui oleks võinud arvata. Järgnevalt on kirja pandud 10 erilist põhjust, miks liituda Lastefondiga.
  1. Põhjus: nii jõuad kindlasti kohale igasugustele põnevatele üritustele (alates Maire Aunaste kirbuturust ja Elva Väepäevadest ning lõpetades Ironmani triatloni ja Kekkose suusasõiduga), mille olemas olust sul muidu poleks võib-olla aimugi olnud või kuhu sa oleksid muidu minemata jätnud, sest õues ei ole piisavalt hea ilm, trammiajad ei klapi, kodus on vaja pesu triikida jne.
  2. Põhjus: nii saad mõneks ajaks minetada oma identiteedi ja ringi luusida karunahas ehk olla mõnel üritusel Lastefondi maskott Mõmmiku sees, külmade ilmadega on boonuseks ka see, et soojus on garanteeritud, soojade ilmadega saada aga boonusena ühe korraliku saunaskäigu...
  3. Põhjus: nii võid teada saada mõnest huvitavast tootest, näiteks platsenta ekstraktist, mida sa varem poleks julgenud ega teadnud poest ega apteegist küsidagi.
  4. Põhjus: nii saad ootamatult näiteks vestelda Aleksei Turovskiga sellest, kas ka loomariigis võib kohata heategevust või Elina Borniga sellest, kes võiks võita seekordse Eesti Laulu konkursi.
  5. Põhjus: nii saad tegeleda mõne huvitava alaga, mis sul väga hästi välja tuleb, aga mida sa palgatööl katsetada ei julgeks või lihtsalt ei saaks (nt vastava hariduse või kogemuse puudumise tõttu). Olgu see siis müügitöö, ürituse korraldamine, turundus, kirjutamine, küpsetamine või midagi muud põnevat.
  6. Põhjus: nii saad valmis meisterdada nt 77 ohtra suhkruglasuuriga karukujulist küpsist, kartmata, et pead need kõik üksi ära sööma ja seetõttu võid sellel aastal rannahooaja vahele jätta või siis hoopis on sul olemas ettekääne, miks küpsetada imemaitsvaid ja krõbedaid vahvleid...
  7. Põhjus: nii on sul võimalus näha ja osa saada mõne suurürituse korraldamise nn köögipoolest ja miks mitte olla korraldusmeeskonna liige.
  8. Põhjus: nii saad sa oma sõpru, sugulasi, töökaaslasi jne pahviks lüüa kasutades targa näoga selliseid meditsiinilisi termineid nagu näiteks kloriidikaotusdiarröa, alopeetsia, oligodontia, ihtüoos, tsüstiline fibroos, bulloosne epidermolüüs, mukopolüsahharidoos ja Micheli aplaasia, teades ka tegelikult, mida need tähendavad ja kui tõsiste diagnoosidega on tegu.
  9. Põhjus: nii võid ootamatul saada ammuigatsetud armsa kräsupealise koera omanikuks.
  10. Põhjus: nii võid vabatahtlikutöö näol leida ühise hobi elukaaslasega (no näiteks kui sulle ei sobi jõutõstmine ja talle ei istu heegeldamine või kui sulle ei meeldi üldse zumba ja tema ei õhka ralli sõitmise järele).

Kui mõni neist põhjustest tundus täitsa ootustele vastav või põnevust tekitav, siis on õige aeg asja
lähemalt uurida ja seada sammud 21. septembril Tartus ja 28. septembril Tallinnas toimuvale tutvumisõhtule. Vaata lisa siit: Tartu ja Tallinn.

Loo autor: Maarja Heina

9.9.16

Heategevusliku treeningpäeva korraldamise 13 000 sammu



Lastefondiga liitudes seisab iga uus vabatahtlik mingil hetkel silmitsi kahetisi tundeid tekitava olukorraga – kas korraldada ise heategevuslik üritus või ainult osaleda neil. Kas võitu saab kartus millegi uue proovimise ees või hoopis hasart enda proovilepanekust lisaboonusega head teha. Seekordses loos kergitab Hannela katteloori augusti viimasel päeval toimunud heategevusliku treeningpäeva korraldamise muredelt ja rõõmudelt ning etteruttavalt võib öelda, et õnnestumisest saadav emotsioon ongi põhjus, miks ta ühe ürituse lõppedes mõtleb juba uutele.    

Mitu päeva hiljem, kui ma selle ürituse peale mõtlen, olen juba jõudnud analüüsida ja arutleda, mis läks hästi ja mida saaks paremini. Kui keegi oleks minu käest treeningpäeval küsinud, kuidas läheb, oleks ta näinud mu silmis suuri küsimärke ja hinges suurt ärevust. Aga seda muidugi läbi Colgate naeratuse, sest üritusele tulnud külastaja ei pea teadma murettekitavaid pisidetaile, mis minul samal ajal peas vasardavad.

Üks kevadine päev. Aega on palju.
Heategevusliku treeningpäeva ettevalmistused said alguse juba kevadel, kui leppisime fondis kokku, et teeme koostöös klubiga FitLife tervislikke eluviise propageeriva päeva, mille tulu läheb laste ülekaalulisuse ennetamiseks. Nagu ikka, ei olnud ürituse korraldamine sellel hetkel jänes, kes eest ära jookseb ja kevadel tundus augustikuu olevat alles saja aasta pärast. Mis tähendas seda, et pähe tulnud mõtted sai vabalt panna ajusopi kausta nimega „Aega veel on“.
 
Suve keskpaik. Aega veel on.
Vihmane Eesti suvi möödus ja ootamatult vaatas kalendrist vastu 1. august. Oi-oi, kui kiireks siis läks! Kaaskorraldaja Liisiga arutasime läbi, kes kutsub osalejad, kes vastutab reklaami eest, kes suhtleb koostööpartneritega, kes tegeleb tehnikaga - iga hommik algas to-do listiga ja meelestatusega, et õhtuks on raudselt kõik asjad listist tehtud. Ei hakka rääkima, mis paanika mind valdas, kui õhtu polnudki hommikust palju targem…  

Suve lõpp läheneb. Aega on...veidi…
Egas midagi, kasutusele tuli võtta plaan B ehk kõik tuleb lihtsalt ilma pikema planeerimiseta ära teha, sest kuupäev on lukku löödud, Tamme staadion broneeritud ja reklaam pannakse kohe välja. Jagasime omavahel Liisiga kiiremas korras ülesanded ja hakkasime tegutsema. Kõigepealt oli mul vaja Tammeka jalgpallinaistele vastased leida teiste spordialade esindajate hulgast. Tore mõte,  aga kes need oleksid?  Võimalikke nimesid, keda kutsuda, oli palju, aga katsu kõiki kätte saada! Postkasti kogunes mitukümmend saadetud e-kirja, aga mitte ühtegi vastust, samapalju oli telefoni kõneregistris äraütlevaid kõnesid ja mitmel korral tundsin, et ausõna, mulle aitab. Õhtul uinusin mõttega,  miks ma küll seda teen. Aga koitis uus päev ja sisendasin endale, et Hannela, sulle meeldib, mida sa teed ja sa oskad seda! Tegelikult pole olnud olukorda, kus oleksin ringist väljunud null-tulemusega. Alati olen saanud hakkama, iseasi, kas just algselt plaanitud versiooniga... Allright, bring it on! Ühest positiivsest „jah, osalen heameelega“ sai alguse meeskond, kes etteruttavalt öeldes andis Tammeka naiskonnale lahingu tulemusega 4-3. Vot siis oli küll uhke tunne! 

Ürituse korraldamisega oli tegemist veel väga palju. Mitmekesi ülesandeid jagades ei saa teistele öelda, et minu listis on kõik asjad tehtud, tehke enda osa ka ära. Ikka aitad, kuulad muresid ja ragistate lahendust otsides koos ajusid, sest mitte ükski üritus fondis ei toimu ilma meeskonnata.  Kõik on üksteisele toeks. Kuskil seinal võib olla uhkelt sinu nimesildil „peakorraldaja“, aga selle taga on tegelikult tiimitöö. Kuidas muidu näiteks ürituse flaierid sadadesse Tammelinna postkastidesse saaksid? 

See päev on käes!!!
 Läbi pettumuste, peaaegu pisarate, allaandmiste ja enda uuesti kokkuvõtmiste oli käes 31. august. Hommikul esimene pilk aknast välja - sajab või ei? Õnneks ei! Väga hea, üks mure vähem. Ja olgem ausad, see taat nimega Ilm mängib väliüritusel  väga suurt rolli ja kahjuks temaga läbisaamine ei ole meie teha. Taat ise valib, keda ta sellel päeval päikesepaistega õnnistab. 

Kui olmetoimetused tehtud, on aeg minna staadionile ja hakata päeva ette valmistama. Esimese asjana otsin üles tehniku, kellega kõik tehnilised detailid läbi arutada. Uhkusega saan öelda, et kandsin tiitli „Peaaegu IT-mees“ väärikalt välja. 

Kell on 14. Juba heliseb telefon ja järjest sagedasemaks kõned lähevad. Kes vabatahtlikest ja partneritest on kohal ja ootab ülesannet, kes tuleb hiljem, kellel vaja infot, kuhu telk paigutada, kellel vaja esitluseks projektorit, kes tahab autost midagi saada või sinna panna, kuhu paigutada piletimüügi lauad, kuhu banner, kuhu panna vahetusraha, kas mikrofon toimib jne... Tunnen kerget ärevust, et esimesed inimesed võivad tulema hakata kuid kõik pole veel valmis. Lähen korraks nurga taha ja arutan endaga läbi, et game on ja ainult 5 tundi on vaja veel vapper olla. 

Kell on 16. Tegevused vabatahtlikele jagatud  - check. Osalejad kohal - check. Tehnika töötab - check. Päike endiselt paistab - check. Näen esimesi külastajaid - check. Olgu, nüüd on üritus alanud ja tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. Trenni ma ise nautida ei saa, vaja ju kogu aktsiooni juhtida, aga mitmel korral tõden muigega, et polegi päris metsa kukkunud üritus. Leidsin isegi aega söömiseks, mis on päris hea näitaja.

Kell on 21.30. Olen staadionil üksi. Treenerid, külastajad, jalkamängijad, vabatahtlikud – kõik on juba kodus või sinnapoole teel. Mina kerin viit meetrit juhet kokku ja teen staadionile ringi peale, et kõik oleks korras. Milline kergendus, et üritus läks korda! Jah, rahvast ei olnud nii palju kui ootasime aga see on piisav motivatsioon, et järgmisel aastal sarnast asja uuesti teha. Ilmselt paljud inimesed ei saanud tööpäeval lihtsalt trenni tulla.  Ja vähene osalus on ka ainus, mis mu hinge kriibib, kõik muu sujus hästi ja põhjust nuriseda pole. Tänusõnu kuulsin palju ja see on kõige olulisem. Uusi kontakte ja kogemusi sain kuhjaga. 

Vaatan korra mobiili sammulugemise äppi ja ekraanil olev number läheneb 13 000-le. Selge, sellepärast mu jalad tuld löövadki. Aga hinge paitab rahulolu, et tegime ära! Nüüd on mõned päevad sellest karussellist taastumiseks, siis kokkuvõtete tegemine, koostööpartnerite tänamine ja siis võib lõplikult joone alla tõmmata. Kui keegi peaks soovima juba paari nädala pärast mu abi mõne geniaalse idee elluviimiseks, siis saab ta suure tõenäosusega minult vastuse – muidugi teeme! Varem ei saa ainult seetõttu, et olen reisil :=)


Hannela Viigi
vabatahtlik, heategevusliku ühistreeningu üks peakorraldajatest koos Liis Noringu ja Küllike Saarega 



 
 
 
 
 
Sport võitis!
 

2.8.16

Katrin – suure südame ja rahvusvahelise haardega vabatahtlik





 Katrin Krass on lastefondi vabatahtlik, keda nimetasid fondi kolleegid esimesena, kui uurisin, kellest võiks persooniloo teha. Sõbralik vaikne tegutseja, järjepidevuse hoidja motivatsiooniürituste korraldajana, meeldiv ja abivalmis kaaslane igas olukorras. Katrinile ei piisa ainult Eestis vabatahtlikuna toimetamisest, uute elamuste ja kogemuste janu viib teda ka teistesse riikidesse. Intervjuu ajal veendun, et Katrin on juba hingelt inimeste abistaja, kes soovib elus toetuda enda jaoks sisemiselt õigetele väärtustele ning laialtlevinud rööprähklemise asemel neile vastavalt oma sihid seada. 

Vabatahtlikkus kui eluviis. Arvan, et see oli kuskil kolm aastat tagasi, bakalaureuseõpingute viimasel aastal, kui tundsin, et tahan oma vaba ajaga midagi kasulikku teha. Samal ajal tuli ülikooli listidesse kiri, et otsitakse vabatahtlikke – toimus lastefondi sügisene värbamiskampaania. Klõps käis ära, et see ongi koht, kuhu pean oma vaba aega suunama. Minulgi sarnaselt teistega oli esialgu arvamus, et käin ja mängin lastega, aga kiiresti tuli arusaam, et mängimist on vähe ja suunitlus hoopis teine. Võtsin seda siis väljakutsena - sain aidata abivajavaid lapsi läbi oma tegevuse. Kõigepealt oma esimese suure ülesandena korraldasin luulevõistluse kooliõpilastele. See õnnestus hästi, osalejaid oli palju ja mina suure võistluse korraldamise kogemuse võrra rikkam. Eelmisel hooajal olin juhi abi. Kuna Tartu vabatahtlike toonane juht Pille tegi palju tööd ise ära, oli minu ülesanne lihtsalt protokollida koosolekuid, kaasa mõelda ja nõu anda ning paar koosolekut ka tema asemel läbi viia.

Isiklik areng läbi uute kogemuste. Sellel hooajal olin koolitusjuhi ülesannetes, värbasin uusi vabatahtikke ning korraldasin olemasolevatele motivatsiooniüritusi. Vabatahtlike värbamine ja neile fondi tutvustamine andis mulle esinemiskogemuse. Tundsin vastutust, et minust sõltub paljuski, kas me saame uusi vabatahtlikke ja kuidas protsess edasi läheb. Sügisel oli huvi päris suur, kuid tavapäraselt ei saa paljudest tutvumisõhtul osalenutest vabatahtlikke. Osad käivad ja vaatavad, aga kas pole piisavalt aega või huvi, samas need, kes jäid, on väga tublid ja aktiivsed.

Tänu lastefondis läbiviidud aktsioonidele olen kuhjaga julgust ja enesekindlust juurde saanud. Ma ei uskunud, et  olen inimene, kes astub võõrastele ligi ja küsib toetust haigetele lastele. Kui esimesest hirmust üle saada, on see tegelikult põnev. Nägemine, kui palju on häid inimesi ja kui lahkelt nad on nõus annetama, annab hea tunde. Motiveerib ka positiivne tagasiside – mõned küll vabandavad, et ei usalda selliseid organisatsioone, aga lisaks üritustel annetajatele on lastefondil tuhatkond püsiannetajat.  Lastefond on mulle andnud erinevate ürituste korraldamise ja inimestega suhtlemise kogemusi. Ka luulekonkursi korraldamise võtsin endale ülesandeks siis, kui olin alles vähe aega fondis olnud. Esialgu ehmatasin ise ka ära, et kas ikka olen valmis sellist vastutust võtma, aga teised toetasid ja nii jäigi. Alguses oli segadus, millest alustada, tegevusi oli palju: vaja edastada koolidele info, organiseerida kuulutused, otsida sponsorid, hiljem leida hindajad žüriisse ja lõpuks jäi veel auhindade kättetoimetamine võitjatele. Ise pidasin väga keeruliseks ülesandeks sponsorite leidmist auhinnaliste kohtade autasustamiseks. Esimesed sponsorluse kirjad said mitu korda üle loetud ja  saatmist muudkui edasi lükatud, aga mida rohkem teed, seda rohkem kaob hirm ära. Minu kartused ei osutunudki tõeks – üllatavalt palju erinevaid ettevõtteid, nii varasemaid toetajaid kui uusi sponsoreid, olid valmis toetama.  

Inspiratsioon motiveerib ja motivatsioon inspireerib. Ka vabatahtlikke on vaja motiveerida ning seetõttu olen korraldanud motivatsiooniüritusi. Ideed tulevad vabatahtlike endi hulgast, oleme käinud näiteks skatetownis, psühhobussi esinemisel, fotostuudios pildistamas. Motivatsiooniürituste eesmärk on vabatahtlikke omavahel paremini tutvustada. Eks kõigil on erinevate kohustuste ja tegemiste kõrvalt veel üheks ürituseks raske aega leida, kuid püüame siiski selle traditsiooniga jätkata, sest vabatahtlike liitmine on oluline.   

Fondis on väga tore seltskond, kõik on avatud ja sõbralikud inimesed. Isegi värske liitujana ei tundnud ma end seetõttu halvemini. Seltskond liidab, kõik on ühise eesmärgi nimel väljas. Annetuste kogumine on nagu väljakutse – kas suudad veenda võõrast inimest annetama või mitte. Samuti katsetame erinevate kampaaniatega. Näiteks korraldasime kaubamajades Mõmmikuga pildistamise, aktsiooni eesmärk oli leida püsiannetajaid. Saatsime inimestele nende pildi ja sellega koos infot püsiannetajaks saamise kohta. Püsiannetajaid palju ei lisandunud, kuid pilte tehti aktiivselt. Püsiannetajate leidmine ongi keeruline. Hästi toimis sõbrapäeval sõbrapuu aktsioon. Panime Facebooki  üles erinevate laste lood üleskutsega nende heaks annetada, inimene sai ise valida, keda toetab. Ka vabatahtlikud olid motiveeritud annetajate leidmiseks ja kampaania oli edukas.
Mida rohkem inimesed reaalselt näevad, keda toetada saab, seda parema meelega annetatakse. Vahel ongi vaja inimesi shokeerida, et kõik pole elus roosamanna ja lilleline, on lapsi ja peresid, kes ei saa riigilt vajalikku abi. Ja on lapsi, kes peavad kogu elu elama teistmoodi. Kuna Eestis on erinevaid abivajajaid ja heategevusorganisatsioone, on konkurents tihe ning edu tagab eristumine.  

Rahvusvahelised kogemused vabatahtlikuna. Sügisel teen lastefondiga pausi ning suundun üheksaks kuuks Euroopa Vabatahtlike Teenistuse (EVS) kaudu Hispaaniasse. Tegemist on mitteformaalse õppega, kus organisatsioonid kirjutavad projekte vabatahtlike värbamiseks oma töö tegemisel. Mina lähen organisatsiooni, mille eesmärk on Hispaania noorte hulgas töötust vähendada ehk tegelen erinevate projektidega, aitan noortel projekte kirjutada ja korraldan neile töötubasid. Kuni olen veel noor ja vaba, soovin elada veidi aega Eestist väljaspool ning oma soovide ja tuleviku osas paremini selgusele jõuda. Hakkan elama koos Itaalia ja Rumeenia tüdrukuga, tutvun erinevate kultuuride ja inimestega ning saan kindlasti hea keelepraktika, sest hispaanlased ju inglise keelt ei räägi.
Sellistesse projektidesse on konkurents suur (nt 200 soovijat kolmele kohale) ja minagi sain palju äraütlevaid vastuseid. Siis leidsin Eestist organisatsiooni, kellel oli partnerlus sõlmitud ja pidin konkureerima vaid Eesti tahtjatega. Osutusingi valituks.

Tegemist pole mitte minu esimese noortevahetusega, mõte osaleda tekkis eelmisel suvel Bulgaarias Erasmus +  noortevahetusel, kus muuhulgas tutvustati EVSi. Kuna olin juba siis vabatahtlik ja  Bulgaarias oli teemaks vabatahtlik töö ja aktiivne kodanikkond, oli väga huvitav kuulata teiste riikide kogemusi vabatahtliku töö osas. Vabatahtlik töö on oma olemuselt igal pool sarnane, aidatakse organisatsioonides ja üritustel, teisalt pole osades riikides vabatahtlikuks olemine populaarne, inimesed ei taha seda teha. Kõik ei ole ainult heategevuslikul eesmärgil ehk lisaks raha kogumisele  loomadele ja lastele on ka näiteks Greepeace aktiviste ning Positivuse festivalil osalemist. Projektis osalenud riikide hulgas ei olnudki lastefondi sarnast organisatsiooni.
Selle aasta mais käisin migratsiooniteemalisel noortevahetusel Hispaanias. Noortevahetuse eesmärk on enda silmaringi ja maailmavaate avardamine, isegi kui tööalaselt selle infoga midagi ei tee. Reaalne olukord ja teiste riikide nägemus ning kogemus on hästi põnevad. 

Hingelt inimeste aitaja. Loodan välismaal elamise läbi inimesena kasvada ja endas selgusele jõuda, mida Eestis erialases plaanis tegema hakkan. Sotsiaalvaldkond on mulle südamelähedane ja oman vastavat haridust, ei kujutagi end ette midagi muud tegemas. Kuid detailides pole ma veel selgusele jõudnud, kus ja kellega soovin töötada -  noorte, eakate või lastega, kas erivajadusega inimestega või mõne valla sotsiaalabi vajajatega ning seetõttu ei ole end veel erialaselt rakendanud. Olen  täiesti teadlik, et sellises ametis rikkaks ei saa, aga tunne ja teadmine, et teed iga päev tööd selle nimel, et kellelgi teisel oleks hea, on selle töö juures võluv. Selles mõttes oli lastefond õige valik, et nägin heategevusliku organisatsiooni tööd. 

Ideaalne puhkus. Kõik mu reisid ei ole olnud siiski vabatahtliku tegevusega seotud, olen sõbrannaga käinud ka kultuurireisidel Roomas ja Londonis. Reisimine mulle meeldib. Akude laadimiseks loen, vaatan sarju, naudin kultuurielamusi, loodust ja matkamist. Elan maal ja hästi mõnus on vahepeal  lihtsalt mitte midagi teha. Ideaalne puhkus sõltubki ajahetkest ja eluperioodist  – kui tunned, et asjad hakkavad üle keema, lähed metsa vaikusesse. Teinekord sisustan ideaalse puhkuse aktiivse tegutsemisega, näiteks autoga Eestis ringi reisides.


 Katrini mõtted pani kirja Liina Pissarev, blogi toimetaja